Kuidas vähendada riigitöötajate arvu?

Poolteist kuud enne valimisi on näha, et vajadus riigireformi järele on leidnud koha enamikus valimisprogrammides. Mõtteid edasiminekuks on mitmesuguseid, kuid algpõhjuses ollakse enamasti ühel meelel. Eesti rahvastik väheneb ja vananeb, seega väheneb ka töötavate  inimeste arv. Kui Eesti majanduses ei tule suurt revolutsiooni, mille tagajärjel tootlikkus hüppeliselt suureneks, siis jääb nii rahandusministeeriumi kui ka teiste prognoosijate järgi lähiaastate jätkusuutlikuks aastaseks majanduskasvuks umbes 3%.

Selline areng tähendab, et riigieelarve kasv ja seega ümberjagatava avaliku raha hulk jääb oluliselt maha huvigruppide ootusest, vananev elanikkond suurendab survet eelarve sotsiaalpoolele ning tulevikku vaatav pilk nõuab enam vahendeid pere- ja hariduspoliitikale. Arvestades erakondadeülest konsensust hoida kaitsekulud 2% tasemel SKPst või sellest veidi kõrgemal, on surve teisi kulusid kokku tõmmata.

Üks osa sellest on riigi tegevuskulud, mille moodustavad nii riigi keskvalitsuse toimimine (valitsuse töö, poliitikakujundamine ministeeriumides, poliitika elluviimine ameti- ja hallatavates asutustes ning sihtasutustes), põhiseadusega loodud institutsioonide tegevus, jõuametkondade tegevus (PPA, pääste ja vanglad) kui ka koolihariduse (nii põhi-, gümnaasiumi- kui kõrgharidus) andmine.

Avaliku raha piiratud kasvu tuleb vaadata kui võimalust korraldada ümber kogu avaliku sektori toimimine. See hõlmab nii riigi institutsionaalse ja halduskorralduse ülevaatamist (peamine probleem on erinevate organisatsioonivormide vohamine, mis teeb valitsemiskulude kasvu kontrollimise raskeks) ja infotehnoloogiliste lahenduste veel laiemat kasutamist avalike teenuste disainimisel ja pakkumisel. Samamoodi peab riigi personalipoliitika olema läbimõeldum, mis tähendab seda, et omades täit pilti sellest, millised on riigi vajadused, aitab see omakorda hinnata, milline on optimaalne inimeste arv teenuste pakkumiseks.

Vähenev töötajate arv avaldab riigi asjade korraldamisele ja avalike teenuste pakkumisele mõju mitmel moel. Et käia ühte jalga kahaneva töötajate hulgaga, peab ka valitsussektor vähenema järgmisel kümnendil keskmiselt 1% jagu ehk veidi üle 1000 inimese aastas. Seda põhimõtet tuleks järgida kõikjal, välja arvatud kaitsejõududes, mille arengukava näeb ette suuremat inimeste arvu, ning sotsiaalhoolekandes ja tervishoius, kuna rahvastik vananeb. See aitab ühelt poolt kontrollida riigi tegevuskulude kasvu ega suurenda valitsemissektoris hõivatud inimeste osakaalu, sest töökäsi vajab ka rahvuslikku rikkust tootev erasektor.

Samas ei saa see olla lihtsalt mehaaniline kärbe, siin tuleb arvesse võtta ka asutustes tehtud eelnevaid reforme ja arvestada ühiskonna vajadusi. Ka on õige vaadata riigipalgaliste arvu tervikuna, see tähendab, et ülesannete täitmise ümberkorralduste tulemusena võib inimeste arv suureneda valitsussektori mõnes osas, samal ajal vähenedes teises. Valitsussektoris töötavate inimeste arv on 121 322-lt aastal 2008 vähenenud 117 267-ni aastal 2013 ehk 3,3%, mis näitab, et 1% vähendamine on ambitsioonikas eesmärk ja selle täitmine eeldab tugevat pühendumist.

Üks võimalus pakkuda rohkem avalikke teenuseid väiksema hulga inimestega on tõhusam valitsussektori inimeste ja organisatsioonide juhtimine. Siin on hea näide maksu- ja tolliamet, kus töötajate arv on alates 2008. aastast vähenenud 30,5%, ja riigi tugiteenuste keskus, kuhu nelja ministeeriumi tugiteenuste koondamisega on teenuseosutajate arv vähenenud 20%.